kuni leian need sõnad

nii pime on tuba
selle ukse taga
mida ees ei olegi
ja nõnda ei saa ma
minna veel sinna
ometi tahaksin panna
käe õlale sellele seal
kes vaikselt ja valusalt
üksi
nutta tihub
ulatada taskurätt
ja seista lihtsalt niisama
ta kõrval
kuni leian need sõnad
et suuta
andestada
lepitada
lohutada
unustada
et taas armastada
iseennast
seda nurgas tihkuvat
last

Déjà vu

Taas kevad on
ning ööbikute hõiked
ööpikka püüdmas

Õhus
sisselõiked

Pean jälle päävikut

Noid eilseid
ärakirju sõnastades
ümber

Ei miskit uut

vaid udu
tuttav udu-
muster

Jah, sama
pendelkell end kordab
silmavaate selges
nii:

neli hommikul
loeb kägu kokku pesi
ja poegi poetab hooleks

sel, kes vaid võtnud
usaldada

Ei oma tähtsust

midapidi tuled
või lähed
hoides suunda

vaikimisi
kustutasid

tuled
täht tähe-haaval
kukkus taevas

vaikimisi
lahustudes

marjaveini
hapu
sõnad söövitas

nüüd kurk on kare

hoiame ühte

hoiame ühte, kui üks
on ainus, see
mitmele jagu

kui maas, siis - maas
saab mekk
nii mure ja mõru ja
magus

ning habras. et
althõlma tugi
on toekam veel
avali tabust

kui taas, siis – taas
on tekk
ju ammugi
auklikuks lagun´d

hoiame ühte siis
eks?

Armehoid laugudel:

Õdaq

prillis laiskunud
silmis nää muudq
udu
sõrmsiru kaugusel

Pääv

puistub aknaist

Pime

kõnnitab mind
sinu varbul
öörahuilmis
armehoid laugudel

Ime

üks rändur
kaks vaksakest
naist

Lubatuksand:

Pühkmisi valgelt
loen

Varbule valusid

Teadsid
kui tuli ta tuli
kui palusid?

Anusid algust

Algosiks laotasin
enda
luues seose
ses eoses

Võta
mu tiivad rüüks

Lenda

Kui öelda saad

Ära räägi mulle, kuidas lugu lõpeb,
Tahan mäletada ainult selle algust
Isegi, kui väsin, hoides hõõgvel lõket,
Kinnisilmi näha võin ma ikka valgust

Ära tule, kui on vaja kohe minna,
Kiirustades pole sinu kätes soojust
Joostes rutata võid tulesäras linna,
Silmad kus ei märkagi, et päike loojub

Tule siis, kui südamele see on tähtis,
Tule nii, et jalge all ei tunnegi sa maad
Tule siis, kui tunned hinges: nii on hästi,
Tule siis, kui öelda saad mul: armastan

Tuld tiiba!

Kui juba võtsid tiivad
Liblikas
Üle mägede
Salvestub

Lasnamäel
Inimsipelgad uuristavad radasid
pakipamburullid südamel

Meremäel
silmad tunnistavad
soolatut
tõtt

Munamäel on mets ees
Nähakse Eestimaad
kummutamas viimset võimu

Katuselt tõmbad jooned
Süda
jääb priiks
Hoiatab Atlas pead

Mzõmta toob pisarad
plääsile
Jumalad nutavad
kauniks su
ilm

(Naeru
silmad ei näe)

Krimm niisutab huuli
Higi on kirbe
kõrbenud
kuklaga sisalik
Teab teed

Sopkadelt mureneb
mõistmatu
võõra
Arvamus elust

Kui juba võtsid tiivad
Liblikas
Siis nukud
ei mängi
koduküla

Kodu Maad vaid

.
sõna ongi vahel
sõna lihtsalt
ilma et see
palju tähendaks

lausutud
et täita
tühja kohta
mitte et see
vaikust vähendaks

.
see kevad püsib ikka näe
mu hinges varjul
veel mitme südatalve eest

ta minekuga
kui kord lepin

ja kord viimaks harjun
uut lumelagu
ootama taas hardana

Su hallid taevasilmad
Vaatavad vaikides üha

Ilm nutab

Mina ei näe veel
Sinna
Kus oled

Käsi ei ulatu silima
Kinni
Su ainitist suletud
Pilku

Vaid südames kannan
Raskust
Su hingetuhast

Aega
Võin kerida süüni
Kus lapsepõlv

Nutab

Palg pale vastas hoitult

Palg pale vastas hoitult
rüütult
silm silma sööbimas

Narr, aval nälg
ja janu

Puute haljas jälg
ta ihul lööbimas
mu huulte tulikuuma
ootes
kesk veebruarimerist
rüsijääd

Kui tärkab
meri põleb

aegajalt ma mõtlen et
on sul veel meeles
need areldi lausutud sõnad
misjärel me tardunult seisime
suutmata jätkata teed

need sõnad mis
minu jaoks võõras
küll täiesti tundmatus keeles
ent ometi mõjusid nõnda
et hell olen tänagi veel

ja ütle kas tõesti su
tookord nii veretud huuled
ei mõistnud siis midagi muud
kui hingasid ligi nii ligi
mu hõõguvat palet
ja hingasid vastu mu
paokile ununud suud

ma mõtlen mispärast
me sinuga kohtusime
kui teeristil hiljem me kumbki
ei ulatand kätt
sai avatud süda
et sulguda igaveseks
me kohtumishetkest
sai alguse hüvastijätt

niimoodi öeldakse

niimoodi öeldakse. lihtsalt
mine
ja olgu Sul hea
ukse kui tasaselt sulen
piidale nõjatan pea

olid mu
silmade värvi
kolletav leht
unepuul

niimoodi öeldakse..

lihtsalt
tuba näib
Sinuta suur

Maga
Maga

Nüüd on tuuled pooleks
Valgel ratsul väljas
Paigale jäi lakk

Maga
Maga

Las jääb minu hooleks
Andeks anda ilmal
Sinu vastuhakk

Maga
Maga

Sealses ahjusoojas
Paotad vermeis meeled
Tuulte ees on sein

Maga
Maga

Ju sind ootas Looja
Räägib Sinu keeles

Oota järgi meid