.
sõna ongi vahel
sõna lihtsalt
ilma et see
palju tähendaks

lausutud
et täita
tühja kohta
mitte et see
vaikust vähendaks

.
see kevad püsib ikka näe
mu hinges varjul
veel mitme südatalve eest

ta minekuga
kui kord lepin

ja kord viimaks harjun
uut lumelagu
ootama taas hardana

aegajalt ma mõtlen et
on sul veel meeles
need areldi lausutud sõnad
misjärel me tardunult seisime
suutmata jätkata teed

need sõnad mis
minu jaoks võõras
küll täiesti tundmatus keeles
ent ometi mõjusid nõnda
et hell olen tänagi veel

ja ütle kas tõesti su
tookord nii veretud huuled
ei mõistnud siis midagi muud
kui hingasid ligi nii ligi
mu hõõguvat palet
ja hingasid vastu mu
paokile ununud suud

ma mõtlen mispärast
me sinuga kohtusime
kui teeristil hiljem me kumbki
ei ulatand kätt
sai avatud süda
et sulguda igaveseks
me kohtumishetkest
sai alguse hüvastijätt

Me ei otsi
vastuseid
küsimustele,
mida me ei tea.
Me otsime
kinnitust
selle kohta,
mida teame.
Või arvame teadvat.

Selle peale,
millest meil
aimugi pole,
lööme käega
ja ütleme,
et kõike
ei olegi
tarvis teada.