Tuld tiiba!

Kui juba võtsid tiivad
Liblikas
Üle mägede
Salvestub

Lasnamäel
Inimsipelgad uuristavad radasid
pakipamburullid südamel

Meremäel
silmad tunnistavad
soolatut
tõtt

Munamäel on mets ees
Nähakse Eestimaad
kummutamas viimset võimu

Katuselt tõmbad jooned
Süda
jääb priiks
Hoiatab Atlas pead

Mzõmta toob pisarad
plääsile
Jumalad nutavad
kauniks su
ilm

(Naeru
silmad ei näe)

Krimm niisutab huuli
Higi on kirbe
kõrbenud
kuklaga sisalik
Teab teed

Sopkadelt mureneb
mõistmatu
võõra
Arvamus elust

Kui juba võtsid tiivad
Liblikas
Siis nukud
ei mängi
koduküla

Kodu Maad vaid

Paan

Valget värvi välja
pritsin
ja mul on igav
endaga
kui tundma sain su värvikitsi
kui astmel olin
lendama
Mu ettearvamatud teod
kinni jooksid
ärahooles
ning ikka sada korda su
ma maha jätan
oled toores
enne kui mind
surnuks seod

Paan

Kõndides ürgkosmosse
olen ma oodatud
Tundides needetult
kaon
Tungides alg
osisse
neitsinahk
selline usulahk
Kaos
Mängides põrgusse
kergitan kleidiäärt
imetlen tselluväärt
Taos