Su hallid taevasilmad
Vaatavad vaikides üha

Ilm nutab

Mina ei näe veel
Sinna
Kus oled

Käsi ei ulatu silima
Kinni
Su ainitist suletud
Pilku

Vaid südames kannan
Raskust
Su hingetuhast

Aega
Võin kerida süüni
Kus lapsepõlv

Nutab