Sabasuled püsti

kell aega hommikuks end kukub maha
kui varjud põgenevad maalt ja veelt
päev unesnähtu muudab valerahaks
ja meelerahu peidab varjukees

hetk hiljem mõõdad juba sammu pikkust
et üles jõuda elu klaasimäest
teel tippu tunned ehk sa salakihku
teist kõrvalt lükata või võtta käest

ja nõnda tõttad sabasuled püsti
on ajal kiirel rahamaitse man
ning üsna harva olles päris üksi
üks asi meenub - oled armastand