Jäljed

Küü lend

Kas peaksin rümama
kui vaikus vaikleb jalus
Ei ei
Ei rüma ma
vaid lendan Liiva-
palust üle
Üle vaatan
maid
mis allatuule hahka
päältuules raid
metsmetsikuna rüütu
Kuid kulutan
et Näha –
miski pole muutund

Pole puutund
suvisüda pahka
ta tulipalast tuksub
küütu
püütu
süütu


- - -


Mees ei näinud, et temal on jalad,
sest teised ütlesid – jalutu
Uimed ta seljale kasvasid. Salad-
ust varjama
Ümber-
sünd palutud
Maa ilmast
Vee ilma. Kalana,
valutult

Jalad,
mees mida ei näinud
eales
enam maa peal ei käinud…


- - -


Koolja kuu

Ahelapelguses põgeneb vandersell
ärakell
tulemisolemismängudest
kängu sest kasvatand kased
kolletand kübarad
mais mis veel särasid

Ära siit
Ära siit
Ära siit

Südaööd silmile surutab
lumetu tusk
Kuhu jäi usk?

Kooljakuu kaelas
usk istus laevas

Taevas kui sinine taevas…
Meriseid hullutav
hell


- - -


Kuu kuklas kulges
teistes ilmades
süütas salaja tunglaid
nois silmades sädemeta mis
Sinata
Särata

Äratas ärkama
märkama väravat
Tärkama

Märkamatuks jäi
ise


- - -


Noid möödanikust pärit jätkusõlmi
säält sahtlinurga tõkendusest leides
ei aima veel, et ajastud
Et ajaseos
sind sinu enda mõranevas peos
on võtnud hoida

Heldelt

Eos
mis veider — unutades ulmi –
arm ammu uimast pudenenud silmis
võin naeratada täna

Sinan
Sind


-