Me ei otsi
vastuseid
küsimustele,
mida me ei tea.
Me otsime
kinnitust
selle kohta,
mida teame.
Või arvame teadvat.

Selle peale,
millest meil
aimugi pole,
lööme käega
ja ütleme,
et kõike
ei olegi
tarvis teada.

Varjul

End

lõimetuses leides
üle öö
sään sakris tiivapaari
sõnu söön

jääs
jäljed
varjul

varjul

Päiksene sina

Kõik

oleneb sellest
kas mu südamekambrite
aimuakende luugid on valla
kui
päiksene sina
laotab ennast mu ulmade
tuliliiva täis lootuste randa

lõkerdab räästa all..

lõkerdab räästa all
ilm:
on majal
õlgadelt langenud sall
vihmamärg
katnud on
mullased jalad
peenrale
külvina hall

lõkerdab
sillerdab
piitspeenel sõrmel
saatuse
kolm tilka vett
uinutab lapsukest
ajatul põlvel
haavale määrides
mett

On pimedalt imeline

Puu
puudutab nööri
hing
otsib puudet
puudutuses

Jumal,
mu jumal,
Su ilm
on pimedalt
imeline

Teo sammu seab sammal

Teol pole
asjaga asja
asjad on ajutised
enamast täiteks
aukudel
pragudel
kriimudel

mõrade meeleparanduseks

Teo-
sammu seab sammal

Paan

Valget värvi välja
pritsin
ja mul on igav
endaga
kui tundma sain su värvikitsi
kui astmel olin
lendama
Mu ettearvamatud teod
kinni jooksid
ärahooles
ning ikka sada korda su
ma maha jätan
oled toores
enne kui mind
surnuks seod

Paan

Kõndides ürgkosmosse
olen ma oodatud
Tundides needetult
kaon
Tungides alg
osisse
neitsinahk
selline usulahk
Kaos
Mängides põrgusse
kergitan kleidiäärt
imetlen tselluväärt
Taos

Krants

Krants nuhutas ratast
hummer
ööldi olevat rattal
krants
nuhutas lihzalt
tõstis
jalga ei häält
vana-
mees vaatas päält
kivi veeremist
mäält




* päävakohane jÄtkuvalt, lihzalt...wSvWJaBNKy

Tippudelt pillatud

algus
on alguses tilluke ehmes
tippudelt pillatud lendlema
arglik
ja hellivalt unedepehme
aegade vooludes keerlemas
hetked
on tunastest kallastest homseks
tänase päevajõe voolinud
kuni
taas tipule luidete joomelt
tagasi tugevad soovinud

Silm puhkab siltidel:

Vaim vaikust
hiilab habeledes
radul
kus madu muigutades
surub hambad
mulda

Hurm künd

Soo sõmer-
ruske
kirbe
kõdu

Päält päälelõuna
korjab
koorib
keedab
või kuumutab
just nii kuis kombed

Tõetud
kõik kaanetab

Sääb ritta
riiulile

Silm puhkab siltidel:
Sünd
Kära
Surm

Ma sinu laia selja tagant, öö,
võin leida igal õhtul varju,
taas tähesilmi läikima kui lööd
või silud meelte lainteharju

Kuukiiri tekiks mulle peale säed
ja viid siis unistuste randa
Ning unne suikudes ma äkki näen
üht armast kuju teisel kaldal

Ei tihka silmi lahti teha nüüd,
sest endas kahtlen- magan ilmsi?
Kui hommikul siis ärkan - kelle süül
ma äkki hõljun pealpool pilvi?

Sabasuled püsti

kell aega hommikuks end kukub maha
kui varjud põgenevad maalt ja veelt
päev unesnähtu muudab valerahaks
ja meelerahu peidab varjukees

hetk hiljem mõõdad juba sammu pikkust
et üles jõuda elu klaasimäest
teel tippu tunned ehk sa salakihku
teist kõrvalt lükata või võtta käest

ja nõnda tõttad sabasuled püsti
on ajal kiirel rahamaitse man
ning üsna harva olles päris üksi
üks asi meenub - oled armastand

Jäljed

Küü lend

Kas peaksin rümama
kui vaikus vaikleb jalus
Ei ei
Ei rüma ma
vaid lendan Liiva-
palust üle
Üle vaatan
maid
mis allatuule hahka
päältuules raid
metsmetsikuna rüütu
Kuid kulutan
et Näha –
miski pole muutund

Pole puutund
suvisüda pahka
ta tulipalast tuksub
küütu
püütu
süütu


- - -


Mees ei näinud, et temal on jalad,
sest teised ütlesid – jalutu
Uimed ta seljale kasvasid. Salad-
ust varjama
Ümber-
sünd palutud
Maa ilmast
Vee ilma. Kalana,
valutult

Jalad,
mees mida ei näinud
eales
enam maa peal ei käinud…


- - -


Koolja kuu

Ahelapelguses põgeneb vandersell
ärakell
tulemisolemismängudest
kängu sest kasvatand kased
kolletand kübarad
mais mis veel särasid

Ära siit
Ära siit
Ära siit

Südaööd silmile surutab
lumetu tusk
Kuhu jäi usk?

Kooljakuu kaelas
usk istus laevas

Taevas kui sinine taevas…
Meriseid hullutav
hell


- - -


Kuu kuklas kulges
teistes ilmades
süütas salaja tunglaid
nois silmades sädemeta mis
Sinata
Särata

Äratas ärkama
märkama väravat
Tärkama

Märkamatuks jäi
ise


- - -


Noid möödanikust pärit jätkusõlmi
säält sahtlinurga tõkendusest leides
ei aima veel, et ajastud
Et ajaseos
sind sinu enda mõranevas peos
on võtnud hoida

Heldelt

Eos
mis veider — unutades ulmi –
arm ammu uimast pudenenud silmis
võin naeratada täna

Sinan
Sind


-

*

ei näe ju
tulla veel. on`s
hommik valge
- varajane uim -
et kastest
jalal märg?

kuid käsi, tuim
peab pidepunktil
vahti
mil vaatad
ennast
lahtiunund sui

see muigel huul..
see talumatu
nälg
viiv ahastades
kobab
teretust

kuid igatsuse
maigusaimgi
äng
ei ava ammu
kinnilöödud
ust